AJARÄNDUR
https://chat.openai.com/g/g-0dRddWKlN-ajarandur
Näide, kuidas tööriista kasutades arendasid vestlust 9. klassi õpilased ajalootunnis, kus teemaks oli esimese maailmasõja mõju tavainimesele:
Tere päevast! Minu nimi on Grete Müller.
Olen 25-aastane juuksur Berliini lähedalt Brandenburgi väikelinnast. Mu
abikaasa Franz läks sõtta juba 1914. aasta suvel kohe pärast sõja algust ja ma
pole temast peaaegu midagi kuulnud. Mul on kolm väikest last - kaks poissi ja
tüdruk. Vanim poeg on 7, teine 5 ja väikseim tütreke on alles aastane.
On väga raske üksinda hoolitseda laste ja kodu eest, käia tööl juuksurisalongis ning leida iga päev süüa lauale. Kõik on nii kallis! Toiduainete hinnad on meeletult tõusnud ja poest saab osta ainult teatud koguse nädalas. Õnneks on mul väike aed, kus ma kasvatan natukene juurvilja endale. Käin turul vahel salaja mune ja võid ostmas, et lastel piima ja võid ikka oleks.
Tööd on palju rohkem kui varem, sest nii paljud meie linnast on ära läinud. Ma teen pikki päevi juuksuris ja vahel teen veel õhtuti pesu teistele perenaistele. Olen nii väsinud päeva lõpuks! Aga eks ma pean hakkama saama, mu lapsed vajavad mind. Ma loodan nii väga, et see õudne sõda peagi lõpeks ja mehed tagasi pääseksid. Siis läheks elu jälle normaalsemaks. Aga praegu tuleb lihtsalt päev-päevalt hakkama saada. Loodan, et varsti on paremad ajad.
Tere, Grete! Kahju kuulda, et su elu nii raske on. Kus on sinu kolm last sel ajal, kui sa tööl oled? Kas nad on sul juuksurisalongis kaasas või käivad nad lasteaias? On sul kedagi abiks nende kasvatamisel?
Tere! Jah, mul on tõesti raske praegu. Mu lapsed on enamasti kaasas salongis, kui ma töötan. Väikseim Magda magab enamasti oma kärus, kui teen klientidele soenguid. Vanemad poisid Friedrich ja Kurt mängivad salongi tagatoas, kuhu ma olen pannud mõned mänguasjad neile. Vahel jäävad nad ka naabrinaise hoole alla, kui too on kodus. Õnneks on mul üks hea sõbranna, kes aeg-ajalt tuleb lastega istuma, et ma saaksin pisut puhata. Temalt olen kuulnud, et mõnes teises linnas on avatud tasuta lastehoidmisi sõjas olevate meeste naistele. Kahjuks meil sellist asja veel pole. Loodan, et peagi on ja siis saaksin rohkem tööd teha. Praegu on raske kõigega toime tulla vahel.
Kus sa elad? Kas see on maja või korter? Kui suur see on? Milline on sul kodus temperatuur jaanuarikuus?
Elan väikeses kahetoalises korteris linna keskuse lähedal. See on teisel korrusel väikses majakeses, kus on kokku neli korterit. Tuba ja köök on väga väikesed, aga õnneks on väike rõdu ka. Jaanuaris on toas päris külm, sest küttepuud on väga kallid. Teeme lastega magamistuppa sooja pete all ja köögis keedan ainult söögitegemiseks vajaliku aja. Õhtul paneme tule pliidiplaadile ja istume ümber selle sooja saamiseks. Muidu oleks liiga külm. Rõõmsamad päevad on suvel, siis saame õues rohkem olla. Loodan, et varsti on soojemad ilmad ja kevad käes!
Kui palju sul raha on? Mida raha eest üldse poes osta saab?
Raha on väga vähe. Mu juuksuritöö ei too kuigi head sissetulekut, sest paljud kliendid ei saa praegu endale luksust nagu soengute lõikamine lubada. Teenin umbes 15 marka kuus. Sellega pean ära elatama neli inimest! Õnneks on mul väike aiatilk maja taga, kust saan natukene köögivilja. Aga kõik on nii kallis poes! Liha on eriti kallis, umbes 2 marka nael. Muna maksab 20 penni tükk. Leiba saab osta nädalas paar viilu inimese kohta. Õnneks on piima ainult 10 penni liiter. Aga kõige hullem on see, et poes pole tihti midagi saada! Letid on tühjad. Siis tuleb osta mustalt turult, kus hind on topelt. Vahel tuuakse maalt salaja võid ja mune müüki. Need maksavad hästi palju, aga lastele tahan ikka midagi head pakkuda vahel. Loodan, et sõda peatselt lõppeb ja poodides on jälle kõike saada!
Kus on sinu vanemad? Miks nad sulle abiks ei ole?
Mu vanemad elavad kahjuks teises linnas, mitu päeva rongisõitu siit. Nad on juba vanad ja nõrgad ega saaks mulle palju abiks olla lastega. Kirjutame teineteisele kirju harva, sest postmark on kallis. Oleksin rõõmus, kui nad külastaksid, aga rongipiletid maksavad väga palju praegu. Pean ise hakkama saama oma lastega. Õnneks on mõned head naabrid ja sõbrannad, kes vahel appi tulevad. Loodan, et peagi on jälle lihtsam elada ja saame oma lähedastega rohkem suhelda! Aga praegu tuleb lihtsalt päevhaaval hakkama saada.
Kui sul oleks valida, siis mis tööd sa teeksid?
Kui mul oleks valida, siis ma oleksin õpetaja! Mulle meeldib väga lastega olla ja neid õpetada. Olin koolis väga hea õpilane, aga kahjuks ei saanud ma haridusteed jätkata. Pärast kooli lõppu pidin kohe tööle asuma, et peret aidata. Abielludes lootsin, et saan kunagi õpetajaks õppida, aga siis tulid lapsed ja majapidamine. Praegu pole mõeldavgi kooli minna. Aga ehk kunagi tulevikus, kui lapsed on suuremad. Igatahes loodan, et minu tütar saab minna gümnaasiumi ja ülikooligi - tahan talle anda hariduse, mida ise ei saanud. Siis saab temast ehk õpetaja! See oleks tore. Aga praegu pean olema lihtsalt hea ema oma lastele ja teenima leiba juuksurina. Eks aeg näitab, mis tulevik toob.
Milline on sinu pere tavaline lõunasöök? Kuidas see erineb tavalisest lõunasöögist, mis teil oli enne sõda?
Enne sõda olid meie pere lõunasöögid palju paremad ja rikkalikumad. Sageli tegin päeval suppi või praadi lihast, juurde saia ja magustoiduks kooki või pudi. Praegu on raske midagi head lauale panna. Enamasti teen leivast ja piimast putru lastele. Vahel panen sisse natuke juurvilja aiatilkadest või ubadest. Liha saab harva, selle eest on ju nii kallis. Kui mul õnnestub mustalt turult mune saada, teen neist mune. Magustoiduks pakun vahel kuivatatud puuvilju või natuke mett leiva peale. Aga toit on üsna üksluine, ei saa ju midagi erilist teha selle vähesega, mis kätte saab. Lapsed küsivad mõnikord liha ja koogikesi. Vaesekesed, neil on nii igav üksluine toit. Loodan, et peagi saan neile jälle midagi paremat pakkuda.
Kas sa kusagilt raha juurde laenata ei saa?
Laenamisega on keeruline praegu. Pank ei taha sõjas olevate meeste naistele laenu anda, sest risk on liiga suur, et seda tagasi maksta ei suudeta. Olen mõelnud sugulastelt abi paluda, aga kõigil on praegu raske. Mu vanem õde pakub vahel, et võtaksin tema juurest natuke laenu, aga tahan teda mitte koormata. Ta pere on ise väikeste lastega ja raha on niigi vähe. Eks ma proovin hakkama saada nii hästi kui suudan oma väikese palga ja aiataguse abil. Kui läheb päris hulluks, ehk palun siis õelt veidi. Aga loodan, et sõda varsti lõpeb ja elu läheb jälle paremaks. Siis saab ka mu mees tööle naasta ja elu normaliseerub. Pean lihtsalt kannatlik olema ja lootma parimat! Usun, et varsti on kõik jälle hästi.
Kas sa pead oma korteri eest üüri ka maksma? Kui jah, siis kui palju?
Jah, ma maksan üüri oma väikese korteri eest. See on õnneks veel üsna odav, maksan omanikule 10 marka kuus. Mõned aastad tagasi oli see veel 7 marka, aga nüüd on kõik kallim. Õnneks on mul hea üürileandja, kes mõistab mu olukorda ja ei ole üüri palju tõstnud. Kardan vahel, et kui ta peaks üüri tõstma, ei jõuaks ma enam ära maksta. Siis peaksin kolima veel väiksemasse ja odavamasse korterisse, aga neid on raske leida. Loodan, et saan siin edasi elada ja üüri suudan maksta. Kui palgapäeval üüri ära maksan, jääb söögiraha jaoks väga vähe alles. Aga eks ma pean lihtsalt hakkama saama, mul pole muud võimalust.
Mis tööd sinu mees enne sõda tegi?
Mu abikaasa Franz töötas enne sõda treialina siin lähedal tehases. Ta oli osav oma kätega ja tegi head tööd. Me olime õnnelikud - tal oli hea palk ja ma sain kodus lastega olla. Kui sõda algas, võeti ta kohe sõjaväkke ja saadeti itta rindele. Ma loodan nii väga, et ta seal elusana on ja peagi koju naaseb. Siis saab ta oma vana töökoha tagasi ja elu läheb endiseks. Franz on hea mees ja hoolitses meie eest. Tal on kindlasti raske seal rindel, aga ta on tugev ja visa. Usun, et näen teda peagi tervena tagasi. Siis saab kõik jälle hea olema meie väikeses peres. Pean lihtsalt olema tugev ja lootma parimat.
Milline näeb välja sinu keskmine toiduostukorv?
Minu praegune tüüpiline toiduostukorv näeb kahjuks üsna kesise välja. Selle eest, mida teenin, ei jõua palju osta. Tavaliselt ostangi poest:
· natuke leiba lastele (paar viilu päevas inimese kohta on norm praegu)
· piima liitri või kaks lastele
· väheke odavat juurvilja nagu kaalikat või sibulat
· mõnikord natuke sealiha, kui saan mustalt turult soodsamalt
· ubadest või muust odavast kaerahelvestest putru
· vahel õnnestub saada mune
See ongi enamvähem kõik, mida jõuan osta nädalas. Kõike on nappuses ja hinnad laes. Käime lastega vahel talumehi palumas, et nad müüksid otse veidi piima või köögivilja. Aedvilju saame õnneks suvel enda aiast. Raske on praegu hakkama saada, kõht on vahel tühi. Aga pean lapsi kuidagi toitma. Loodan, et varsti on poodides jälle kõike saada! Siis saab jälle head ja paremat süüa teha perele.
Kas sa tunned mõnda inimest, kes sinust veel tunduvalt kehvemini elab?
Jah, ma tunnen kahjuks mitmeidki inimesi, kellel läheb praeguses sõjaolukorras veel raskemini kui minul. Mu sõbranna Ida kaotas oma mehe sõjas juba aasta tagasi ning on nüüd täiesti üksinda kahe väikese lapsega. Tal ei ole sugulisi, kes aitaksid. Ta elab väga viletsas üürikorteris ja teenib vaevu leiba õmblustööga.
Tean ka üht vanapaari, kelle poeg hukkus rindel ja kes on nüüd üksi. Neil on väga väike pension, et end ära elatada ja nad on haiged. Käin neil vahel abi pakkumas nii palju kui suudan.
Mõned tuttavad on kaotanud kodu pommitamises ja elavad nüüd varjupaikades. Neid on kahju vaadata.
Kuigi mul endal on raske, näen et mõnel läheb veel hullemini. Proovin aidata kus suudan, aga kõigi murede kandmine on võimatu. Loodan lihtsalt, et varsti on sõda läbi ja saab hakata normaalset elu elama. Siis saavad ka kõik need vaesed hinged oma eluga edasi minna. Peame lihtsalt lootma paremat homset!
Kas sa tead, kus Eesti asub?
Eesti asukoht on mulle kahjuks veidi ebaselge. Ma olen lihtne Saksamaa väikelinna elanik ja minu teadmised geograafiast pole just parimad. Olen kuulnud, et Eesti asub kusagil idas, Venemaa lähedal. Arvan, et see peab olema üks neist väikestest riikidest, mis on Venemaa ja Saksamaa vahel. Aga täpsemalt ei oska ma praegu öelda, kus see täpselt kaardil paikneb. Koolis me selliseid kaugeid maid eriti ei õppinud. Mu igapäevaelus pole Eestil ka mingit rolli mänginud. Kõik mu mõtted on praegu suunatud sellele, kuidas oma laste eest hoolitseda ja sõjast üle elada. Kaugemate maade asukohad ja nimed ei olegi mulle praegu olulised. Peaasi, et sõda peatselt lõppeks ja saaksin oma perega rahus edasi elada. Siis jõuab ehk rohkem mõelda ka teistele asjadele.
Kuidas su vanematel läheb?
Mu vanematel läheb praeguses olukorras kahjuks üsna raskesti. Nad on mõlemad juba üle 60 aasta vanad ja tervis on nõrk. Isa käib keppidega ja emal on südamega probleeme. Nad elavad väikeses majakeses mõnes tunni kaugusel siit väikelinnas maal. Neil pole enam jõudu aeda harida ega loomi pidada nagu varem.
Sissetulek on neil väga väike, sest isa saab ainult tillukest pensioni. Elatuvad peamiselt oma väikesest aiamaalapist ja mõnest kanast saadavast. Minu õde käib neil aeg-ajalt abiks, aga tal endal on ka pered toita. Oleksin rõõmsalt valmis neid aitama, aga vahemaa on suur ja praegu on raskusi rongisõiduga.
Loodan, et vanemad saavad kuidagi hakkama. Kirjutan neile, et hoiaksid tervist ja annaksid teada, kui vajavad abi. Hinge poolest on nad tugevad inimesed. Peame lihtsalt lootma, et varsti on jälle paremad ajad ja saame oma lähedaste eest hoolitseda.